28. detsembriks olime planeerinud ühe õdusa ja mõnusa jõulude ja uusaata vahelise koosviibimise. Kutsusime külla oma küla kõige vanemad elanikud. Pisut kurb oli see, et rahvast saabus oodatust vähem. Kuid, mis parata, elu on kord juba selline, et kõik me plaanid ja soovid alati ei täitu. Kuid põnevust ja vahvaid jutte jätkus üsna mitmeks tunniks. Räägiti möödunud jõuludest, lapsepõlvest, lumest ja kõigest, mis meenus.
Ma ei hakka kõike seda siia ümber kirjutama, kuna see jutt veniks liiga pikaks ning õigete sõnade leidmiseks kuluks päris palju aega.
See oli väga väärtuslikult veedetud aeg, mil ma jällegi mõistsin, kui vähe on meil teineteise jaoks aega ning kui palju on veel tegelikult rääkimata jutte.rääkimata.Tõdesin, et isegi oma kalli vanaema jaoks pole mul viimasel ajal aega ning kui vähe me omavahel suhtleme. Kuidagi väga raskeks osutub nimekirja tegemine olulistest asjadest, on see siis töö, raha, tervis, haridus või lähedased inimesed, kellele pühendatud hetked on jäänud piskuks. Tegelikult on sel kõigel oma väärtus, lihtsalt mina ei oska oma aega planeerida. Pealegi pole raamatukogu blogi koht oma asjade rääkimiseks, kuid täiesti iseenesest tulid need read siia. Ju vist sellepärast, et mu oma vanaema külastas sel päeval raamatukogu (esireas lillelises pluusis).
Tänan kõiki, kes said kohale tulla ja meiega aega veetsid
Eriti suur tänu Helgi Männikule, kes alati aitab ja toetab.
