Muusika, muusika

Tants ja laul on eesti rahva lahutamatud kaaslased. Laul on saatnud meid  tööd tehes, last magama suigutades ning lauluta ei möödu pea ükski pidu ega tähtpäev. Ütlus, et eestlane on kõva tantsu- ja laulurahvas peab kindalt paika ning usk sellesse pole veel kadunud.

Eestlaste lauluarmastusest rääkisime ka oma muusika -  aasta üritusel "Laul, laulja ja muusika - minu lemmikud."
Ühiselt arvati, et kantrilaul on väga tore ja kaasahaarav, kuid ega Karl - Erik Taukari lood ja laulud pole sugugi kehvemad. Selgus, et mainitud laulja pole mitte ainult noorte lemmik, vaid ka vanem põlvkond peab temast lugu.
Tegelikult ollakse küllaltki hästi kursis sellega, mis toimub meie muusikamaastikul. Üsna suure huviga jälgitakse teleris jooksvaid muusikasaateid ning heameelega arutletakse  oma lemmikute üle.

...ja neid laulikuid on veel ja veel.

Kummitama jäi aga ka üks mure. Kuigi muusika on kõikjal meie ümber, laule võib ja saab kuulata kõikvõimalike erinevate tehniliste vidinatega, jääbi siiski midagi puudu. See midagi on seltskonnalaulud, mis on alati inimesi ühendanud ja pannud rahva ühes taktis hingama. On ju varasematest aegadest teada suur hulk seltskonnalaulikuid, mida tänapäeval enam kuigi ulatuslikult ei kasutata.

Ilmselt on tehnikaajastu teinud oma töö ning järjest vähemaks jääb neid hetki, kui võib seltskonnas kohata  mõnd muhedat pillimeest ning rahvahulka, kes haaravad viisijupist, et laulda juba armsaks saanud laule.
Laulupeod ja muud muusikaüritused on loomulikult teine teema, siis lauldakse ikka koos.

Selline oli meie kokkusaamine siis seekord. Oli tore ja mõnus jälle kohtuda.

Aitäh, armas Vahastu raamatukogu lugeja :)

Pole siin imestada midagi, et kohvilauaks on tumbad. Kõik normaalsed lauad olid ja on veel praeguselgi hetkel muusika - aasta näituse all.

Siit ka üks muusikapala, mis on vaieldamatu rahva lemmik.