Lugemistõbi

Lugemine on kui krooniline haigus, kord lööb välja tugevamini, siis jällegi vaibub, kuid lõplikku paranemist pole loota. Tundub, et pikkade ja pimedate õhtute saabudes hakkab "lugemistõbi" endast taaskord tugevamalt märku andma. Mida siis sel puhul ette võtta?
Soovituslikult on parem selle "tõvele" alluda ja ravida seda endale sobivamal viisil, peaasi, et silmadele liiga ei tee. Seega, tuleb leida endale meelepärane lektüür.

Mind isiklikult  kisub eestimaise kirjavara poole ning mida vanem seda parem. Raamatukogutöötajana ei välista ma loomulikult mitte ühtegi kirjandusallikat - ei vana ega uut, ei eestimaist ega välismaist.  Lugeda võib nii elektrooniliselt kui traditsiooniliselt, oluline, et sõnum jõuaks lugejani ning pakuks rahuldust. Igaühele oma.  Põlise maa- ja metsainimesena on siiski eesti kirjasõna mulle tunduvalt südamelähedasem ja omasem. 

Hetkel pakub huvi Eesti Raamatu sari "Eesti romaanivara", mis annab uue võimaluse lugeda paljude eesti kirjandusklassikute romaanide kordustrükke. Vastavalt võimalustele olen püüdnud neid soetada ka raamatukokku ning enamus neist on minu lemmikud.

 Lõpetatud sai just Leida Tigase raamat "Palun seda härrat...", mis peaks tekitama igas lugejas positiivse emotsiooni  ning sütitama lugemiskire.


Samaväärselt mõnusat lugemist pakub ka Leida Tigase romaan "Sõber meriröövel". Mõlemad teosed on kirjutatud muheda huumoriga ning haaravad lugeja enda lummusesse juba esimesest loetud kirjareast.

 Kuulake ERR Arhiivist ka L. Tigase  "Seitse pastlapaari".

Usun, et meie stressirohkesse ellu sobivad ideaalselt just sellised lihtsad, kuid samas tõetruud pärlid.
Eesti romaanivaramu sari on vaid üks väike osake meie kirjandusest. Erinevat lugemist leidub nii uuemast kui vanemast perioodist ning ega kirjamehed ei maga, uut lektüürikat tuleb aina juurde.

      Mis on Teie hetkelemmikud ja kuidas ravite oma lugemistõve?