Nalja peab saama

Naljakuu kolmandal esmaspäeval  toimus  Vahastu raamatukogus üks vahva koosviibimine. Sedakorda oli kokkusaamise eesmärgiks teha tavapärasest rohkem nalja. Rääkida võis nii anekdoote kui ka naljakaid juhtumeid elust enesest. Ennekõike olid aga oodatud lõbusad lood osalejate argielust. Pole ju midagi mõnusamat, kui kuulata kaaslaste naljakaid juhtumeid ja üleelamisi.

Paraku on  kogemused näidanud, et eestlane vajab mõtlemis- ja kohanemisaega, kiirustades ei tehta midagi. Tasa ja targu. Ilmselt seepärast öeldaksegi, et alguses ei saa vedama, pärast ei saa enam pidama. Tasa ja targu hakati rääkima ka oma  naljalugusid, esilagu üsna tagasihoidlikult, kuid mida aeg edasi, seda julgemaks oma juttudega mindi. Nii mõnigi räägitud juhtum pani kuulajaid kergelt punastama.

Jutustati lõbusaid lugusid naistest, meestest, lastest, sünnitamisest jne. Rääkimata ei jäänud ka vanad - head tordilood. Välismaa filmidest oleme näinud tordi näkku määrimist, mida meil eriti heaks kombeks ei peeta. Tavaliste inimeste maailmas juhtub tortidega ennekõike halenaljakaid äpardusi, mida hiljem muigega meenutatakse. Üldjuhul istub keegi tuulepäine tegelane  tordikarbile või saab see lihtsalt kannatada mõne õnnetu kukkumise tagajärjel. Esialgu on juhtunu pärast piinlik, kuid pärast on ikkagi naljakas. 

Üks omamoodi juhtum ka kingitud kellaga, kus kingituse saaja arvas karbis olema tordi ning lubas seda rõõmsalt oma külalistelegi pakkuda. Üllatusena tõsteti karbist välja aga hoopiski seinakell. Tort jäigi pakkumata, paraku polnud ka kostitaja end tordiga varustanud.
Sellise loo vestis üks naljapäeval osalenutest.

Positiivne oli seegi, et tublimad naljapäevast osavõtjad olid kaasa võtnud väljalõikeid ajalehtede naljanurkadest. Lisaks sai tutvust teha ka ühe toreda naljade ja anekdootide raamatuga "Euroopa naerab". Hiljem selguski, et härrasmehel on kodus korralik naljaraamatute kogu.

Kuid ega terve päev ei saa vaid nalja teha ja naerda. Rääkida tuli ka tõsisematel teemadel. Õige pisut arutasime ka tulevikuplaane, rääkisime külas toimuvast, tervisest jne.

Samas olen seda meelt, et elus võiks ja peaks olema rohkem huumorit. Liiga sageli oleme oma murede ja probleemide vangistuses ning naljatlemiseks pole ei aega ega tahtmist.

Olgem siis rõõmsamad ning rohkem naeratusi oma kaaslastele. Pidavat naer ju olema terviskes!