Otsing sellest blogist

reede, juuni 25

PUHKUS

1. juuli - 13. august raamatukogu suletud.
Olen puhkusel.
Raamatukogu avatud: 15. juuli ja 3. august kell 10.00 - 14.00

ILUSAT SUVE KÕIGILE!

teisipäev, juuni 22

NB!

26. juunil Vahastu külapäevad!

JAANIPÄEV


Sissejuhatus

Jaanipäev 24. juunil ja jõululaupäev 24. detsembril on eestlaste kaks kõige tähtsamat ja vanemat
kalendritähtpäeva. Need mõlemad on aastaringi pöördepunktid, mis asetsevad n.ö. teineteise vastas.
Jõulust hakkab päev pikemaks minema ja jaanipäevast jälle lühemaks minema.
Meie esivanematel siin põhjamaal, kus pimedat aega oli rohkem kui valget, olid need pühad väga
tähtsad ja nendega on seotud väga palju kombeid ja uskumusi.
Hiljem juba ristiusu ajal, on mõlemad päevad saanud omale ka väärilised kristlikud kangelased. Nii
nagu jõulud tähistavad Kristuse sündi, on jaani päev tema ettekuulutaja Ristija Johannese sünnipäev.



Jaanipäev

Eestlastel sai Johannesest Jaan juba väga ammu ja Johannese nimi jäi vaid otsese usu-asjadega seotud
kõnepruuki.
Johannes on niisugune nimi mida kõik rahvad on püüdnud endale lihtsamaks muuta. Selle nimelisest
pühakust on saanud soomlastel Juhannus, lätlastel Janis, venelastel Ivan jne...
Jaanipäeva paiku sündinud poisslapsed on sageli nimeks saanud Jaan. Helma ja Tarvast kandis nimetati
neid Jaani toodud – Jaani lasteks. Jaanipäeva hommikul Jaani jalgade kinnisidumine oli teada tuntud
tava. Seda võidi teha mitut moodi: kas seoti voodi külge ega päästetud enne lahti, kui pidi viina
andma või seoti jalad omavahel kammitsasse. Sidumise juures võisid ka Jaanid ise kingitusi saada.
Sidumiseks võeti asi, mis Jaanile kingituseks oli nagu säärepaelad jne.
Jaanipäeva hommikul võib Jaan terveks eluks õnnelikuks saada, kui ta kinnisilmi ütleb, missugune ilm
väljas on, kui ta aga eksib, siis teeb ta end terveks eluks õnnetuks.

Lõket tehti jaanilaupäeva õhtul ja tavaliselt kestis see kuni jaanipäeva varaste hommikutundideni.
Tänapäeval tehakse jaanituli enamasti ikka maa peale ja erilist kunsti selle asja juures eriti pole.
Vaatamata Eesti väiksusele, tunti siinmail vanasti mitmeid erinevaid ja tänapäevaks juba unustatud
jaanitule tegemise viise.
Üks levinumaid variante oli pika ridva otsas süüdatud jaanituli. Sellise kombe kohta oli teateid
Saaremaast Setumaani ja põhjus oli selles, et tuli kaugemale paistaks. Seal, kuhu jaanitule kuma
paistis, kasvas vili hästi ja ümbrus oli kurja eest kaitstud.
Mereäärsetel aladel aga ka Peipsi rannikul on olnud ja on tänapäevalgituntud tavaks vanu paate
jaanitule viia. Ruhnu saare elanikud tegid jaanituld ikka ainult kokkukuhjatud vanadest
kalapaatidest. Taoline põletus on ühtlasi ka ohvrirõke.
Sellegi kohta, et jaanituli tehti otse maha, on teateid üle Eesti. Tavaliselt valiti mõni kõrgem koht
või küngas, et tuli ikka paremini paistaks paljud meie väiksemad mäed kannavadki Jaanimäe nime. Heaks
jaanitulepaigaks olid ka vanad linnamäed. Vahel tehti lõke ka suure kivi otsa.
Palju teateid on selle kohta, et korraga tehtu kaks jaanituld, üks põles üleval ridva otsas ja teine
maas. Ülemist tuld peeti rohkem noorte ja maapealset vana rahva tuleks.

Pere jaanituli oli olemuslikult erinev rohkem meelelahutuslikust ühisjaanitulest. Perejaanituli peetud
mindi ühisjaanitulele lõbutsema. Ka sellega on seotu palju uskumusi, kuid need ei ole niivõrd sügavad
ega personaalsed. Suurele jaanitulele minek oli juba iseenesest maagiline toiming, sest:
Kes ei tule,
Selle odrad ohkased,
Kaseheinased!
Teine uskumus oli, et kes jaanitulele ei lähe, sellel läheb maja ehk tuba põlema. Tuli pidi andma
järgmiseks aastaks jõudu ja rammu, võtma laiskuse kontidest.
Ka suurel ühislõkkel usutakse tervendav ja puhastav vägi olevat. Hüpatakse ju tänini üle lõkke ehk
läbi tule. Peale hea tervise said tüdrukud niimoodi ka mehele, kui nad hüppamise ajal oma kallimale
mõtlesid. Vanasti pandi üle lõkke kargamise ajaks veel tooreid lepalehti tulle, et paksu suitsu saada,
mis igati kasulik arvati olevat. Jaanituli aitas ka selja valu vastu. Seepärast istusid vanad inimesed
seljaga tule poole, et nii oma konte soojendades selga ravida. Siis ei pidanud edaspidi põllutöödel
selg haigeks jääma.
Suure tule ääres lauldi, tantsiti, mängiti, kiiguti, söödi ja aeti juttu. Tavaliselt kestis lõke
noorematel ikka hommikuni.

Jõulu- ja jaaniööl usuti olevat eriline vägi, kuna olla kõik põrgu ja taeva väravad valla. Puud, linnud
ja loomad pidid kõnelema ja tulevikku ette ennustama – kui inimene ainult nende kõnet mõistaks, saaks
ta äraarvamata targaks. Selle võime saamiseks oli vaja ainult ussikuninga hari ära süüa.
Jaanihommikul näitasid end näkid, veevaimud ilmusid vee alt välja, laulsid ja mängisid kannelt.
Uppunute hinged tulid vee alt välja ja pidasid lainetel tantsides rõõmupidu. Jaaniööl polnud surnute
hingedel mitte ainult voli koju tulla vaid, ka maailma mööda rännata ja minna sinna, kuhu igatsesid.
Jaaniööl peavad nõiad pidu, ja kes jaaniööl ära nõiutakse, ei pääse needusest kunagi lahti. Kõige
sagedasem nõidus oli inimese libahundiks muutmine.
Nõiad tegid veel niisugust kurja, et võtsid külamehe õuevärava ja kaevurakked nõiavõiga ja viisid
nõiutud liha loomalauta. Sellest tuli ainult surma ja suurt kadu. Inimeste jaoks visati kusagile
kaltsusid, need tõid haigusi ja põdemist. Ainus võimalus selliseid õnnetusi eemale tõrjuda oli kõik
võõrad asjad ära hävitada ja võitud koht välja raiuda ja tules põletada. Põlemise ajal tundis nõid
hirmsat valu. Kurja põletamiseks pandi jaaniööseks maja nurkkade vahele õnnelilli. Tark peremees käis
jaanilaipäeval tiiru ümber oma põldude ja pistis pihlaka oksa iga põllunurga sisse, siis ei saanud
põllule midagi kurja juhtuda.
Jaaniöö teeb eriliseks veel see, et siis on võimalus leida peidetud varandust. Tavaliselt pidi
Vanakurat või Juudas just sel ööl rahapaja välja võtma ja hakkama raha kuivatama. Kaks kõige tuntumat
viisi seda kohta üles leida olid: vaadata ümbruskonda katuse alt läbi unkaaugu või siis läbi
kirstulauas oleva oksaaugu.
Rahvusvaheliselt on levinud sõnajalaõie otsimine jaaniööl kui lillepärgade punumine. Sõnajalaõis on
müstiline imekaunis õis, mis pidavat puhkema ainult jaaniööl mõneks hetkeks. Kes selle õie leiab ja
nopib, saab rikkaks ja õnnelikuks , oskab lindude ja loomade ning kõikide rahvaste keeli ja
saab maailma asjadest kõik teada. Sõnajalaõit on aga väga raske kätte saada, sest selle otsija teele
veeretab kurat igasuguseid takistusi ja õis ei taha ennast inimesele näidata. Läbi aegade on
sõnajalaõie otsimine olnud heaks ettekäändeks noortel metsa kaduda. Rahvasuus on ka hiilgavaid
jaaniussikesi sõnajalaõiteks kutsutud. Nii nagu mindi õit otsima mindi ka ussikesi koguma. Usuti, et
kes jaaniussi koju toob, sel tuleb õnne aga kes ära tapab, sel läheb maja põlema.
Ilmselt on maagilise tähendusega olnud ka noored kased, mis jaanipäevaks koju tuuakse ja millega
lõkke- ja kiigeplatsi kaunistatakse. Toas pandi hästi lõhnavad kased enne laupäevaõhtuse pudru
söömist elutoa nurka seina äärde ja kui ruumi rohkem, siis ka laetalade vahele. Kui tüdrukud aidas
magasid siis pidi kindlast kaski jätkuma. Selliseid kaski nimetati meiudeks. Eriline tähendus on aga
nn. Armukaskedel, mida noormehed jaaniööl tulelt tulles ukse taha viisid.
Jaaniööl tulevikku ennustades loodeti tavaliselt õnnelikku saatust välja tingida. Ainult ristteedel ja
kirikuukse juures võis näha öösel kell12, kes järgmisel aastal surema pidid.
Jaanitulelt tulles korjasid noored neiud üheksat sorti lilli, punusid pärja ning panid selle ristteel
pähe. Tagasi vaadata ega kellegagi kõnelda ei võinud. Kodus pandi pärg padja alla, siis pidi unenäos
oma tulevast nägema. Hommikul pidid pärja puu otsa viskama, ja kui saa sinna püsima jäi ning alla ei
kukkunud, siis oli kindla, et pulmad tulevad.

Jaanipäeva tähistamine pole tänapäevaks kuhugi kadunud, nagu ei kao pööripäevgi. Läbi aegade on suures
osas säilinud ka jaanipäeva kombestik. Ikka tehakse jaaniõhtul tuld ja selle umber pidutsetakse.
Tänapäeva inimene ei usu ehk enam niipalju muistset väge ja puudub usk, et oma tegudega on võimalik
tulevikku muuta. Vaatamata sellele püsib inimese hinges mingi püha tunne elusa tule vastu ja
lootusrikas usk tema puhastavasse toimesse. Nii hüpatakse tänapäevalgi läbi tule, seda küll rohkem
julguse ja osavuse näitamiseks, aga ega üks ajend teist välista. Uueks kombeks on jalgrattaga läbi tule
sõita. Esimesed uuendused jaanipidude pidamisse saabusid koos Eesti Vabariigiga. Hakati korraldama
rahvarohkeid jaaniõhtuid, kus kokkutulnuile peeti isamaalisi kõnesid, järgnes kontsert ja tantsuks
mängis pritsimeeste puhkpilliorkester. Selle otseseks põhjuseks oli noore vabariigi võidupüha
tähistamine 23.juunil ehk jaanilaupäeval.



Pühad ja kombed
Piret Õunapuu
“Jaanipäev”. Koostanud M.Tamjärv. Tallinn, 1999.

reede, juuni 11

Laulusõnade jagamine

Ühise eesmärgi nimel

Arutelu

TEGEMISI RAAMATUKOGUS

Raamatukogus on kiired ajad.
Eesti Punase Risti vahendusel jõudis Euroopa Liidu toiduabi ka Kaiu valda. 8. juunil toimetas meie valla sotsiaaltööspetsialist Vahastu ja Suurekivi elanikele mõeldud kuivained Vahastu raamatukokku. Üsna huvitav on peale raamatute laenutamise ka toiduaineid jagada. Makaronid, jahu ja kiirkaerhelbed jõuavad inimesteni raamatukogu tööpäevadel.
Eile 10. juunil käis külapäevade eestvedaja, Erika Reinumägi, raamatukogus, et vaadata üle Helgi Männiku koostatud pooletunnine eeskava. Arutati, kes loeb ette Helgi enda koostatud luuletused jne. Igatahes tuleb tantsu, laulu ja nalja. Külapäevde ajakava saab vaadata Vahastu blogist:
http://vahastu.wordpress.com/
Sellised on siis tegemised Vahastus.

teisipäev, juuni 1

Meie rahvas

Posted by Picasa

Lapsepõlv ja noorusaeg

Mõnedele toob lapsepõlve ja noorusaegade meenutamine meelde kurvad mõtted, teistele mõjub möödunud aegades rändamine jällegi rahustavalt. Sellise järeldusele jõudsime 1. juunil raamatukogus, kus meenutati ammuseid aegu ja vaadati vanu pilte. Emotsioonid olid väga erinevad.
Sel korral meid raamatukokku väga palju ei tulnud, kuid piisavalt, et jõuti ära vaadata kaasavõetud albumid ja meenutada inimesi ja sündmusi, mis piltidelt vastu vaatasid. Aeg muudab meid kõiki, kuid siiski jääme äratuntavateks. Vaatad fotot ja imestad, et kas tõesti oled see "SINA". Äratundmisrõõm on ikka kõige suurem. Paljude jaoks oligi see üks suur meenutamine, kuid mina sain mitme üllatuse osaliseks. Esialgu piltidel võõrastena tunduvad inimesed, said natukese ajaga väga tuttavateks. Väga põnev oli!
See vähene, mida täna raamatukogus näha ja kuulda võis, oli imetilluke osake sellest, mis meil tegelikult on olemas. Need on imepärased mälestused, mida tasuks aeg - ajalt tolmust puhastada ja vahel meenutada. Mulle, kui nooremale inimesele, oli põnev vaadata isegi seda, millised olid riided või soengud. Ikka ja jälle tundub mulle, et vanasti olid inimesed teistsuguste nägudega, hoopis erinevad, kui inimesed tänapäeval. Aga võib - olla tundub see niiviisi ainult minule.

Pildid vaadatud ja mälestused heietatud, veeres jutt iseenesest argielule tagasi. Arutati peatselt toimuvate külapäevade üle, kus Männik Helgi selgitas oma kavakest ning kuidas ta seda teha soovib. 10. juunil saamegi raamatukogus kokku ning Helgi võtab kaasa oma laulud ja luuletused. Palju pole aega jäänud, tuleb hakata tegema lauluproovi ja otsustada, kes loeb luuletusi.
Eks igaühel ole oma väike osake nendel külapäevadel, aga suurim vaevanägija on Erika Reinumägi.

Millest veel räägiti?
Kõike enam ei mäletagi, aeg läks nii kiiresti ja rääkida jõuti väga palju. Kohati läks isegi vaidluseks, aga eks see käib asja juurde. See polekski normaalne, kui ei tekiks eriarvamusi.
Tegelikult oli väga tore ja emotsionaalne päev. Lõpp hea, kõik hea!

Otsustasime, et enne sügist suuremaid kokkusaamisi ei korralda. Tulemas on külapäevad ja teised suvised tegemised.

Uute põnevate kohtumisteni!

Valimistulemused valdades

Valimistulemused (kliki lingile)