Otsing sellest blogist

teisipäev, detsember 21

Tegemisi rahvamajas: jõulud

Vahastu rahval on tore traditsioon korraldada vahetult enne jõule väikene omavaheline koosviibimine. Nii toimus sellelgi aastal sarnane jõulumeelne istumine. Ei oskagi öelda, kes korraldamisega kõige rohkem vaeva nägi, aga tulemus oli vahva. Tegelikult on aastate jooksul eestvedajateks olnud peaaegu ühed ja samad inimesed: Aivi Akkatus, Helgi Männik, Erika Reinumägi ning Saima Sullakatko. Paaril viimasel aastal olen ka ise vastavalt võimalustele ja vajadustele käed külge löönud.
Tänastki jõululauda rikastas traditsiooniline jõulusöök, mille valmimisele aitasid kaasa Aivi ja Erika.
Kodupoolist võttis kaasa ka Eha Metsallik.
Kui kõhud mõnusasti täis söödud, esitas kohalik viiest naisest ja ühest mehest koosnev kollektiiv väikese eeskava. Apteegi naljad ja naiste humoorika loba apteegi "ooteruumis" seadistas Helgi Männik. Sama kava tuleb veelkord esitusele Vahastu rahvamajas 7. jaanuaril 2011.aastal.
Pärast eeskava istuti veel veidi aega niisama ning lobiseti maast ja ilmast.
Selline on minu nägemus toimunust.

HÄID PÜHI!



kolmapäev, detsember 15

PALVE


Aasta hakkab lõppema ja on aeg teha kokkuvõtteid. Siinkohal väike palve raamatukogu külastajatele ja lugejatele, palun kirjutage, mis oli head või ka halba raamatukogu töös ning tehke ettepanekuid uueks aastaks.
NB! Kellel on jäänud raamatud väga pikaks ajaks kätte, palun tagastage need ning vahetage uute vastu!

RAHULIKKU JÕULUAEGA NING RÕÕMSAT AASTAVAHETUST!


neljapäev, detsember 9

LUGEMISAASTA LÕPETAMINE




Kuigi õues on lumetuisk ja sõiduteed raskesti läbitavad, toimub raamatukogus lugemisaasta lõpetamise üritus. Väikene hirm alguses oli, et kas rahvas ikka riskib sellise ilmaga kodust välja tulla. Kuid õnneks oli kartus asjata, kohale tulid kõik, kes alati on raamatukogu üritustest osa võtnud. Muret tunti hoopis koju tagasi saamise pärast.
Lugemisaasta lõpetamist alustasime luuletuste ette lugemisega. Luutetuste esitajateks olid Helgi Männik ja Eha Metsallik. Mahe küünlavalgus ja südamest loetud luuletused lõid rahuliku ning õdusa meeleolu.
Nii nagu ikka, räägitakse ära kõik mured südamelt ja otsitakse lahendusi. Räägiti haigustest, ebaõiglusest ning paljustki muust. Loodan, et need kes riskisid kodust välja tulla said, ei pea kahetsema.

neljapäev, detsember 2

LUGEMISAASTA LÕPETAMINE

9. detsemberil kell 14.00
Vahastu raamatukogus
lugemisaasta lõpetamine küünlavalgusõhtuga.

Olete oodatud!

AASTA

Aasta saab ümber ja lõpeb detsember.
Salmid said pähe ja pead saavad soetud.
Juba saab esiku seinal kalender
viimase leheni läbi loetud.

Oh seda aastat küll, aegade poega!
Oh seda aastat küll, laiska ja saamatut!
Kolmsada kuuskümmend viis päeva loeb ta
ühtsama paksu ja igavamat raamatut.

Ilmar Trull

esmaspäev, november 29

Külm on

Alati öeldakse, et talv tuleb ootamatult või et ega tali taeva ei jää.
Sel aastal on siiski jälle tunne, et lumi sadas maha ootamtult ning pakane lõikab läbi lihast ja luust.
Tunda annab see ka raamatukogus. Küta, mis kütad, aga sooja ei saa. Ruumid on vaatamata kütmisele külmad ja rõsked. Hea, et on köök, kus vahepeal hea varbaid ja sõrmi soojendada. Loota jääb, et see pakane varsti järgi annab...

neljapäev, november 25

Näidendi proov

Järjekordne näidendi proov on jälle tehtud. Nüüdseks on kõik osad kenasti ära jaotatud, jääb ainult selgeks õppimine.
Täna sai paika pandud pidu toimumise lõplik kuupäev. Kui kõik hästi läheb, peaks viimane pidu selles rahvamajas toimuma 7. jaanuaril kell 20.00.
Enne seda tuleb rahvmajas ka traditsioonile jõulupidu, mis toimub 21. detsembril kell 13.00

Jõudu ja jaksu korraldajatele ja osavõtjatele!

neljapäev, november 11

LEMMIKKIRJANIK

Tänane päev oli nii sisutihe ja huvitav, et raske on seda kirjeldada.
Korraldasime oma tublide eestvedajatega järjekordse ürituse teemal Minu lemmikkirjanik. Kõigil kohale tulijatel oli võimalus tutvustada oma kõige meelepärasemat kirjanikku. Parimateks jäid seekord välismaistest Dick Francic, kodumaistest Milvi Lembe, Ira Lember, Karl Ristikivi, A. H. Tammsaare ning Erik Tohvri.
Kirjanike teemad arutatud, räägiti veidi ka külajuttu. On ju raamatukogust saanud viimasel ajal üks peamisi kooskäimis kohti. Suhtlemine on elu alus ja kuulan meeleldi, mida vanematel ja targematel inimestel rääkida on.
Kuid sellega meie päev veel ei lõppenud. Harjutada tuli meie väikest eeskava, mis peab detsembrikuu teiseks pooleks selge olema. Tundub, et sellest tuleb vahva ja humoorikas eeskava. Nüüd tuleb hakata vähemalt kord nädalas harjutama. Mulle meeldib ja olen kindel, et ka teistele asjaosalistele
Lõpetuseks arutasime detsembris toimuvate ürituste ajakava. Plaanis on teha üks kena ja vaikne küünlavalgusõhtu ning 21. detsembril tähistaks jõule.

Lugege ikka minu blogi, et olla kursis raamatukogus toimuvaga.


teisipäev, november 9

FOTOKONKURSS

Minu meelest väga põnev.
Fotokonkurss "Lugemise lummuses"
Tutvuge selle lingiga ja võtke osa!

9. november: päev raamatukogus

Üks tormine ja tuisune novembrikuu päev. Nagu ma varemgi maininud olen, on sellistel päevadel raamatukogu külastatavus tavalisest veidike suurem. Esimestena said raamatukogus kokku kaks Helgit. Juttu jätkus kauemaks. Päris huvitav on kuulata neid vanade aegade meenutusi, ainult kahju, et kõik räägitu meelde ei jää. Olen juba ammu mõelnud diktofoni soetamisele, usun, et sellest oleks palju kasu. No loomulikult tuleb lindistamiseks enne luba küsida, kuid siis võib kaduda jutu loomulikkus.
Päeva teise poole sees külastas raamatukogu Rapla Keskraamatukogu pearaamatukoguhoidja Katrin Niklus. Ega me väga palju rääkida ei jõudnud, kuid kõik vajalik sai arutatud. Meie huvitavaks vestluskaaslaseks oli sage raamatukogu külastaja Elma Braun. Usun, et tema mitmekülgus hämmastas Katrinitki.
Peale Katrini ja Elma lahkumist külastas raamatukogu veel kolm inimest. Päeva lõpuks tundsin end täiesti väsinuna nagu oleks teinud suurt ja rasket tööd.
Neljapäeval on üritus, Minu lemmikkirjanik, tõotab tulla järjekordne huvitav päev.

esmaspäev, november 8

11. november

Kohtume 11. novembril raamatukogus.
Mõtleme ja arutame lemmikkirjanike üle, töötame läbi eeskava (apteek, aita!). Räägime niisama juttu ning paneme paika uue ürituse kuupäeva ning teema.

KOHTUMISENI!

teisipäev, november 2

EESKAVA

Täna said raamatukogus kokku näitlemishuvilised külaelanikud. Viimasel korral leppisime kokku,et Helgi Männik mõtleb välja midagi põnevat, mida saaks aasta lõpus oma rahvale ette kanda. Niiviisi me täna kokku saimegi ja algust oma eeskava harjutamisega tegime. Helgil olid kaasas muhedad apteegi naljad, mis said ära jaotaud ja läbi loetud. Mina sain omale apteekri õpipoisi osa, mis tundub üsna huvitav. Kuna paar oodatud inimest jäi tulemata, siis ei saanud veel kõiki rolle ära jaotada. Kuid 11. novembril on raamatukogus järjekordne üritus ja loodame kõik augud ära täita. Põnev päev oli. Vaatame, mis saab edasi.

kolmapäev, oktoober 27

TALV VÕIB TULLA



Täna, 27. oktoobril käis raamatukogus korstnapühkija. Õnneks oli ilus ilm ning katusele ronimine ei tekitanud probleemi. Nii nagu selle töö puhul ikka, teeb korstnapühkija puhtaks slepe, korstnajala, lõõrid ja muud sinna juurde kuuluvad kohad. Aega võttis kogu protseduur kokku umbes 2 tundi. Täiesti uskumatu, kui puhas oli kõik peale korstnapühkija lahkumist, isegi ajalehed, mis igaks juhuks maha pandi, olid täiesti puhtad. Kõik tahm rändas prefekstelt kotti ja ei kusagile mujale.
Suur tänu tublile korstnapühkijale.




neljapäev, oktoober 21

KOOSOLEK

21. oktoobril toimus raamatukogus väike koosolek, kus arutati aastalõpu ürituste korraldamist. Kavas on teha üks lõbus estraadietendus. Esialgu oli mõte võtta mõni pala "Meie repetuaaridest", aga ühiselt otsustati, et need on liiga keerulised ja vajavad paremaid etlejaid. Seega jäid repetuaarid kõrvale ja lugu tuleb ise välja mõelda. Õnneks on meil olemas Helgi Männik, kel luuletamine ja niisama kirjutamine osavalt välja tuleb. Natukene kiireks tal nüüd läheb, aga ta saab sellega kindlalt hakkama. Pealegi on olemas idee, millest kinni haarata ja edasi arendada. Taas saame kokku 2. novembril ja siis kuuleme juba lähemalt, mis meil teha tuleb. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis jõulude ja uue aasta vahel võib meie küla (mehi )- naisi esinemas näha meie oma kodukoha rahvamajas. Kogu idee käis välja Erika Reinumägi ja hetkel pole täpset kuupäeva paika pandud, millal üritus toimub.

Peale selle määrasime kindlaks ka järgmise raamatukoguürituse kuupäeva, teemal "minu lemmikkirjanik". See saab olema 11. novembril kell 12. 00.


Ettelugemispäev

Traditsiooniline ettelugemispäev toimus seekord Kaiu lasteaias. Tegelikult oleme ka mõnel eelneval aastal käinud Kaiu lasteaias ettelugemispäeval. Seekord võtsid lastele ette lugemisest osa lasteaia juhataja Marika Troost, Kaiu raamatukogu juhataja Külli Kahl ja mina.
Minule jäi kõige vanem, Mesimummu, rühm. Lugemine toimus vahetult enne laste lõunauinakut. Raamatu valisin omale meelepärase, teades, et see on lõbus ja lastel pole igav kuulata. Minu valikuks osutus Wieslander Jujja raamat "Mamma Muu kiigub", kuna raamat on lõbus ja vahvate illustratsioonidega. Tundub, et tegin hea valiku, sest laste nägudel võis märgata rahulolu. Igatahes arvati, et võiks teinekordki lugema tulla ja mitte ainult ettelugemispäeval.

teisipäev, oktoober 12

Minu lemmikraamat

Minu lemmikraamat

Ilm oli külm ja tuuline, aga see ei ehmatanud ühtegi raamatukogu üritusest osavõtjat.
12. oktoobril kell 12.00 on raamatukogu tublimad lugejad ja külastajad kohal ja valmis alustama uut hooaega.
Sügishooaega alustasime lemmikraamatu tutvustamisega. Vahepealne pikk suvi on mõjunud hästi, seega alustati hoogsalt oma lemmikraamatu kirjeldamisega. Meeldejäävamateks olidki viimati loetud raamatud. Näiteks: Jüri Mosina "Juhan Julm", Erik Tohvri viimati ilmunud raamat "Laenatud rõõmud", Stella Noode "Varastatud õnn", Kristin Aavakivi "Süda Itaaliast" ja veel mitmed teised raamatud. Väga popullaarseks on saanud A. Erichi perekonnasaaga romaanitsükkel, peale viimase (kuuenda) "Varjude allee" ilmumist.
Vahepeal kinnitasime keha Aivi Akkatuse ülimaitsva ühepajatoiduga ning edasi arutati juba igapäevasid töid ja tegemisi. Igatahes juttu jätkus kauemaks.

Päeva tippsündmuseks oli Helgi Männiku kingitus raamatukogule, milleks oli Sorell, Katherine koostatud käsitööraamat "Käsitöö: kudumisest klaasimaalini". Kingitus võttis sõnatuks, kuid raamatukogule on see väga vajalik raamat.
Viimastel aastatel on raamatukogule annetatud raamatute hulk üsna märkimisväärne.
Nende hulgas on nii ilu - kui liigikirjandust.
Tänan Tiit Allamit, Elma Brauni, Helgi Männikut ning Ene ja Leevi Robamit, kes on andnud om panuse raamatukogu fondi täiendamisele.
DVD Vahastu inimeste eludest ja minevikust on jõudnud raamatukokku tänu Eha Metsallikule.
Raamatukogus saab vaadata ka Vahastu külapäevade I ja II osa.

Järgmine üritus on novembris: minu lemmikkirjanik

Tänud korraldajatele ja osavõtjatele!

teisipäev, oktoober 5

teisipäev, september 21

Tööd ja tegemised

Aeg peale puhkust on läinud väga kiiresti. Päevad raamatukogus mööduvad nii kiiresti, et pole aega oma blogigi täiendada. Püüan seda viga parandada ja anda ülevaate toimuvast.
Kuigi käsil on kiired sügistööd, jääb rahval aega ka raamatukogu külastada. On tekkinud uued mõtted ja ideed.
Hetkel on päevakorras mihklipäeva laada korraldamine, mille eestvedajaks on Eha Metsallik. Kuigi laat ei ole otseselt seotud raamatukoguga on siin toimunud paar korralikku arutelu laada korraldamise suhtes.
Raamatukogus on plaanis oktoobris korralda üks lemmikkirjanikku tutvustav üritus ja novembris tuleb lemmikraamatu tutvustus. Kuupäevad on veel täpsustamisel.

Kohtume raamatukogus!

reede, juuni 25

PUHKUS

1. juuli - 13. august raamatukogu suletud.
Olen puhkusel.
Raamatukogu avatud: 15. juuli ja 3. august kell 10.00 - 14.00

ILUSAT SUVE KÕIGILE!

teisipäev, juuni 22

NB!

26. juunil Vahastu külapäevad!

JAANIPÄEV


Sissejuhatus

Jaanipäev 24. juunil ja jõululaupäev 24. detsembril on eestlaste kaks kõige tähtsamat ja vanemat
kalendritähtpäeva. Need mõlemad on aastaringi pöördepunktid, mis asetsevad n.ö. teineteise vastas.
Jõulust hakkab päev pikemaks minema ja jaanipäevast jälle lühemaks minema.
Meie esivanematel siin põhjamaal, kus pimedat aega oli rohkem kui valget, olid need pühad väga
tähtsad ja nendega on seotud väga palju kombeid ja uskumusi.
Hiljem juba ristiusu ajal, on mõlemad päevad saanud omale ka väärilised kristlikud kangelased. Nii
nagu jõulud tähistavad Kristuse sündi, on jaani päev tema ettekuulutaja Ristija Johannese sünnipäev.



Jaanipäev

Eestlastel sai Johannesest Jaan juba väga ammu ja Johannese nimi jäi vaid otsese usu-asjadega seotud
kõnepruuki.
Johannes on niisugune nimi mida kõik rahvad on püüdnud endale lihtsamaks muuta. Selle nimelisest
pühakust on saanud soomlastel Juhannus, lätlastel Janis, venelastel Ivan jne...
Jaanipäeva paiku sündinud poisslapsed on sageli nimeks saanud Jaan. Helma ja Tarvast kandis nimetati
neid Jaani toodud – Jaani lasteks. Jaanipäeva hommikul Jaani jalgade kinnisidumine oli teada tuntud
tava. Seda võidi teha mitut moodi: kas seoti voodi külge ega päästetud enne lahti, kui pidi viina
andma või seoti jalad omavahel kammitsasse. Sidumise juures võisid ka Jaanid ise kingitusi saada.
Sidumiseks võeti asi, mis Jaanile kingituseks oli nagu säärepaelad jne.
Jaanipäeva hommikul võib Jaan terveks eluks õnnelikuks saada, kui ta kinnisilmi ütleb, missugune ilm
väljas on, kui ta aga eksib, siis teeb ta end terveks eluks õnnetuks.

Lõket tehti jaanilaupäeva õhtul ja tavaliselt kestis see kuni jaanipäeva varaste hommikutundideni.
Tänapäeval tehakse jaanituli enamasti ikka maa peale ja erilist kunsti selle asja juures eriti pole.
Vaatamata Eesti väiksusele, tunti siinmail vanasti mitmeid erinevaid ja tänapäevaks juba unustatud
jaanitule tegemise viise.
Üks levinumaid variante oli pika ridva otsas süüdatud jaanituli. Sellise kombe kohta oli teateid
Saaremaast Setumaani ja põhjus oli selles, et tuli kaugemale paistaks. Seal, kuhu jaanitule kuma
paistis, kasvas vili hästi ja ümbrus oli kurja eest kaitstud.
Mereäärsetel aladel aga ka Peipsi rannikul on olnud ja on tänapäevalgituntud tavaks vanu paate
jaanitule viia. Ruhnu saare elanikud tegid jaanituld ikka ainult kokkukuhjatud vanadest
kalapaatidest. Taoline põletus on ühtlasi ka ohvrirõke.
Sellegi kohta, et jaanituli tehti otse maha, on teateid üle Eesti. Tavaliselt valiti mõni kõrgem koht
või küngas, et tuli ikka paremini paistaks paljud meie väiksemad mäed kannavadki Jaanimäe nime. Heaks
jaanitulepaigaks olid ka vanad linnamäed. Vahel tehti lõke ka suure kivi otsa.
Palju teateid on selle kohta, et korraga tehtu kaks jaanituld, üks põles üleval ridva otsas ja teine
maas. Ülemist tuld peeti rohkem noorte ja maapealset vana rahva tuleks.

Pere jaanituli oli olemuslikult erinev rohkem meelelahutuslikust ühisjaanitulest. Perejaanituli peetud
mindi ühisjaanitulele lõbutsema. Ka sellega on seotu palju uskumusi, kuid need ei ole niivõrd sügavad
ega personaalsed. Suurele jaanitulele minek oli juba iseenesest maagiline toiming, sest:
Kes ei tule,
Selle odrad ohkased,
Kaseheinased!
Teine uskumus oli, et kes jaanitulele ei lähe, sellel läheb maja ehk tuba põlema. Tuli pidi andma
järgmiseks aastaks jõudu ja rammu, võtma laiskuse kontidest.
Ka suurel ühislõkkel usutakse tervendav ja puhastav vägi olevat. Hüpatakse ju tänini üle lõkke ehk
läbi tule. Peale hea tervise said tüdrukud niimoodi ka mehele, kui nad hüppamise ajal oma kallimale
mõtlesid. Vanasti pandi üle lõkke kargamise ajaks veel tooreid lepalehti tulle, et paksu suitsu saada,
mis igati kasulik arvati olevat. Jaanituli aitas ka selja valu vastu. Seepärast istusid vanad inimesed
seljaga tule poole, et nii oma konte soojendades selga ravida. Siis ei pidanud edaspidi põllutöödel
selg haigeks jääma.
Suure tule ääres lauldi, tantsiti, mängiti, kiiguti, söödi ja aeti juttu. Tavaliselt kestis lõke
noorematel ikka hommikuni.

Jõulu- ja jaaniööl usuti olevat eriline vägi, kuna olla kõik põrgu ja taeva väravad valla. Puud, linnud
ja loomad pidid kõnelema ja tulevikku ette ennustama – kui inimene ainult nende kõnet mõistaks, saaks
ta äraarvamata targaks. Selle võime saamiseks oli vaja ainult ussikuninga hari ära süüa.
Jaanihommikul näitasid end näkid, veevaimud ilmusid vee alt välja, laulsid ja mängisid kannelt.
Uppunute hinged tulid vee alt välja ja pidasid lainetel tantsides rõõmupidu. Jaaniööl polnud surnute
hingedel mitte ainult voli koju tulla vaid, ka maailma mööda rännata ja minna sinna, kuhu igatsesid.
Jaaniööl peavad nõiad pidu, ja kes jaaniööl ära nõiutakse, ei pääse needusest kunagi lahti. Kõige
sagedasem nõidus oli inimese libahundiks muutmine.
Nõiad tegid veel niisugust kurja, et võtsid külamehe õuevärava ja kaevurakked nõiavõiga ja viisid
nõiutud liha loomalauta. Sellest tuli ainult surma ja suurt kadu. Inimeste jaoks visati kusagile
kaltsusid, need tõid haigusi ja põdemist. Ainus võimalus selliseid õnnetusi eemale tõrjuda oli kõik
võõrad asjad ära hävitada ja võitud koht välja raiuda ja tules põletada. Põlemise ajal tundis nõid
hirmsat valu. Kurja põletamiseks pandi jaaniööseks maja nurkkade vahele õnnelilli. Tark peremees käis
jaanilaipäeval tiiru ümber oma põldude ja pistis pihlaka oksa iga põllunurga sisse, siis ei saanud
põllule midagi kurja juhtuda.
Jaaniöö teeb eriliseks veel see, et siis on võimalus leida peidetud varandust. Tavaliselt pidi
Vanakurat või Juudas just sel ööl rahapaja välja võtma ja hakkama raha kuivatama. Kaks kõige tuntumat
viisi seda kohta üles leida olid: vaadata ümbruskonda katuse alt läbi unkaaugu või siis läbi
kirstulauas oleva oksaaugu.
Rahvusvaheliselt on levinud sõnajalaõie otsimine jaaniööl kui lillepärgade punumine. Sõnajalaõis on
müstiline imekaunis õis, mis pidavat puhkema ainult jaaniööl mõneks hetkeks. Kes selle õie leiab ja
nopib, saab rikkaks ja õnnelikuks , oskab lindude ja loomade ning kõikide rahvaste keeli ja
saab maailma asjadest kõik teada. Sõnajalaõit on aga väga raske kätte saada, sest selle otsija teele
veeretab kurat igasuguseid takistusi ja õis ei taha ennast inimesele näidata. Läbi aegade on
sõnajalaõie otsimine olnud heaks ettekäändeks noortel metsa kaduda. Rahvasuus on ka hiilgavaid
jaaniussikesi sõnajalaõiteks kutsutud. Nii nagu mindi õit otsima mindi ka ussikesi koguma. Usuti, et
kes jaaniussi koju toob, sel tuleb õnne aga kes ära tapab, sel läheb maja põlema.
Ilmselt on maagilise tähendusega olnud ka noored kased, mis jaanipäevaks koju tuuakse ja millega
lõkke- ja kiigeplatsi kaunistatakse. Toas pandi hästi lõhnavad kased enne laupäevaõhtuse pudru
söömist elutoa nurka seina äärde ja kui ruumi rohkem, siis ka laetalade vahele. Kui tüdrukud aidas
magasid siis pidi kindlast kaski jätkuma. Selliseid kaski nimetati meiudeks. Eriline tähendus on aga
nn. Armukaskedel, mida noormehed jaaniööl tulelt tulles ukse taha viisid.
Jaaniööl tulevikku ennustades loodeti tavaliselt õnnelikku saatust välja tingida. Ainult ristteedel ja
kirikuukse juures võis näha öösel kell12, kes järgmisel aastal surema pidid.
Jaanitulelt tulles korjasid noored neiud üheksat sorti lilli, punusid pärja ning panid selle ristteel
pähe. Tagasi vaadata ega kellegagi kõnelda ei võinud. Kodus pandi pärg padja alla, siis pidi unenäos
oma tulevast nägema. Hommikul pidid pärja puu otsa viskama, ja kui saa sinna püsima jäi ning alla ei
kukkunud, siis oli kindla, et pulmad tulevad.

Jaanipäeva tähistamine pole tänapäevaks kuhugi kadunud, nagu ei kao pööripäevgi. Läbi aegade on suures
osas säilinud ka jaanipäeva kombestik. Ikka tehakse jaaniõhtul tuld ja selle umber pidutsetakse.
Tänapäeva inimene ei usu ehk enam niipalju muistset väge ja puudub usk, et oma tegudega on võimalik
tulevikku muuta. Vaatamata sellele püsib inimese hinges mingi püha tunne elusa tule vastu ja
lootusrikas usk tema puhastavasse toimesse. Nii hüpatakse tänapäevalgi läbi tule, seda küll rohkem
julguse ja osavuse näitamiseks, aga ega üks ajend teist välista. Uueks kombeks on jalgrattaga läbi tule
sõita. Esimesed uuendused jaanipidude pidamisse saabusid koos Eesti Vabariigiga. Hakati korraldama
rahvarohkeid jaaniõhtuid, kus kokkutulnuile peeti isamaalisi kõnesid, järgnes kontsert ja tantsuks
mängis pritsimeeste puhkpilliorkester. Selle otseseks põhjuseks oli noore vabariigi võidupüha
tähistamine 23.juunil ehk jaanilaupäeval.



Pühad ja kombed
Piret Õunapuu
“Jaanipäev”. Koostanud M.Tamjärv. Tallinn, 1999.

reede, juuni 11

Laulusõnade jagamine

Ühise eesmärgi nimel

Arutelu

TEGEMISI RAAMATUKOGUS

Raamatukogus on kiired ajad.
Eesti Punase Risti vahendusel jõudis Euroopa Liidu toiduabi ka Kaiu valda. 8. juunil toimetas meie valla sotsiaaltööspetsialist Vahastu ja Suurekivi elanikele mõeldud kuivained Vahastu raamatukokku. Üsna huvitav on peale raamatute laenutamise ka toiduaineid jagada. Makaronid, jahu ja kiirkaerhelbed jõuavad inimesteni raamatukogu tööpäevadel.
Eile 10. juunil käis külapäevade eestvedaja, Erika Reinumägi, raamatukogus, et vaadata üle Helgi Männiku koostatud pooletunnine eeskava. Arutati, kes loeb ette Helgi enda koostatud luuletused jne. Igatahes tuleb tantsu, laulu ja nalja. Külapäevde ajakava saab vaadata Vahastu blogist:
http://vahastu.wordpress.com/
Sellised on siis tegemised Vahastus.

teisipäev, juuni 1

Meie rahvas

Posted by Picasa

Lapsepõlv ja noorusaeg

Mõnedele toob lapsepõlve ja noorusaegade meenutamine meelde kurvad mõtted, teistele mõjub möödunud aegades rändamine jällegi rahustavalt. Sellise järeldusele jõudsime 1. juunil raamatukogus, kus meenutati ammuseid aegu ja vaadati vanu pilte. Emotsioonid olid väga erinevad.
Sel korral meid raamatukokku väga palju ei tulnud, kuid piisavalt, et jõuti ära vaadata kaasavõetud albumid ja meenutada inimesi ja sündmusi, mis piltidelt vastu vaatasid. Aeg muudab meid kõiki, kuid siiski jääme äratuntavateks. Vaatad fotot ja imestad, et kas tõesti oled see "SINA". Äratundmisrõõm on ikka kõige suurem. Paljude jaoks oligi see üks suur meenutamine, kuid mina sain mitme üllatuse osaliseks. Esialgu piltidel võõrastena tunduvad inimesed, said natukese ajaga väga tuttavateks. Väga põnev oli!
See vähene, mida täna raamatukogus näha ja kuulda võis, oli imetilluke osake sellest, mis meil tegelikult on olemas. Need on imepärased mälestused, mida tasuks aeg - ajalt tolmust puhastada ja vahel meenutada. Mulle, kui nooremale inimesele, oli põnev vaadata isegi seda, millised olid riided või soengud. Ikka ja jälle tundub mulle, et vanasti olid inimesed teistsuguste nägudega, hoopis erinevad, kui inimesed tänapäeval. Aga võib - olla tundub see niiviisi ainult minule.

Pildid vaadatud ja mälestused heietatud, veeres jutt iseenesest argielule tagasi. Arutati peatselt toimuvate külapäevade üle, kus Männik Helgi selgitas oma kavakest ning kuidas ta seda teha soovib. 10. juunil saamegi raamatukogus kokku ning Helgi võtab kaasa oma laulud ja luuletused. Palju pole aega jäänud, tuleb hakata tegema lauluproovi ja otsustada, kes loeb luuletusi.
Eks igaühel ole oma väike osake nendel külapäevadel, aga suurim vaevanägija on Erika Reinumägi.

Millest veel räägiti?
Kõike enam ei mäletagi, aeg läks nii kiiresti ja rääkida jõuti väga palju. Kohati läks isegi vaidluseks, aga eks see käib asja juurde. See polekski normaalne, kui ei tekiks eriarvamusi.
Tegelikult oli väga tore ja emotsionaalne päev. Lõpp hea, kõik hea!

Otsustasime, et enne sügist suuremaid kokkusaamisi ei korralda. Tulemas on külapäevad ja teised suvised tegemised.

Uute põnevate kohtumisteni!

esmaspäev, mai 24

Matk noorusmaale

1. juunil Vahastu raamatukogus lastekaitsepäeva üritus "Matk noorusmaale"
Meenutame oma lapsepõlve ja noorusaega. Kaasa võtta vanu fotosid ja huvitavad mälestused.
Kohtumiseni 1. juunil kell 12.00

laupäev, mai 1

TEEME ÄRA 2010

Teeme Ära!
Meie talgujuht, Erika Reinumägi, kutsus 1. mail Vahastu rahva kokku ühisele küla korrastamisele.
Vaatamata ilmale õnnestus tema korraldatud talgupäev suurepäraselt. Koristuspäevale tulid nii noored kui ka veidi vanemad. Korrastatud sai rahvamaja ümbrus, bussijaama piirkond, võrkpalliplats ning kohendati ka kohalikku ujumiskohta.
Tööpäeva lõpus saime keha kinnitada Aivi Akkatuse poolt valmistatud maitsva hernesupiga.
Päev lõppes kuuse istutamisega bussijaama juurde.
Oli mõnusalt hoogne ja väsitav päev, mille tulemusena sai küla puhtama ja värskema välimuse.


Peale tööd

Kõik koos

Ja nüüd sööma

Võitlus sirelivõsaga


Kõik see mees riisuma!

Kõige esimesed

Algus

reede, aprill 30

NAER ON TERVISEKS!

Aprill on naljakuu, mahlakuu, sulakuu ja jürikuu.
30. aprillil saigi Vahastu külarahvas ja valla sotsiaaltööspetsialist, Kaja, kokku Vahastu raamatukogus. Varakult sai planeeritud, et teeme kuu viimasel päeval veidi nalja ja räägime tervisest. Kõik läkski plaanipäraselt.
Nagu vanarahvas ütleb, et tühi kott püsti ei seisa, seega alustasime oma koosviibimist Aivi Akkatuse valmistatud maitsva ja tervisliku ühepajatoidu söömisega. Kuigi täis suuga pole viisakas rääkida ega ka naerda, hakkasime ikkagi oma huumoriga pihta. Algatuseks rääkis Helgi Männik mitu muhedat apteegi nalja. Edasi läks asi aina lõbusamaks, kes rääkis juhtumeid päriselust või niisama mõnda naljakat lugu.
Kuid ega me ainult nalja ei teinud, rääkisime ka tõsistest asjadest, meie kõige kallimast varast, tervisest. Eesmärgiks oli vahetada teadmisi loodusravi teemadel. Kõige põhjalikuma ülevaate looduslikest ravivahenditest saime Eha Metsallikult. Ta jagas oma teadmisi sellest, et kuidas on kaanid ja mesilased kasulikud ja veel palju palju muudki taimede imejõust.
Aivi Akkatus rääkis, kuidas ta oma lastel ja lastelastel köha ravib ning millise salviga võidab kõik paised ja põletikud.
Peaaegu igaühel oli midagi huvitavat pajatada. Soolatüügaste ravimise kohta sai nii mõndagi selgemaks. Tähtis on see, et kõik ravivõtted on proovitud ja täiesti toimivad. Igaühele oma, tuleb vaid veidi katsetada ja uskuda.
Päeva muutis põnevamaks meie valla sotsiaaltööspetsialisti kohalolek. Tema farmatseudi eriala sobis väga meie päevateemaga. Raamatukogu sai Kajalt kingituseks raamatu "Eesti Punane Rist 90".
Päev oli väga meeldiv ja inforikas. Loodan, et selliseid toredaid kokkusaamisi tuleb veel ja veel.
SUUR TÄNU KÕIGILE!

Toitume tervislikult



Midagi põnevat


Eha tutvustab oma imerohtusid


parim pilt


Raamatule!

Kruuberg, Arv "Vikerkaar sinises taevas" Laansoo, Urmas " Taimeraamat" Põder, Rein "Savimäe&quo...