Mõnedele toob lapsepõlve ja noorusaegade meenutamine meelde kurvad mõtted, teistele mõjub möödunud aegades rändamine jällegi rahustavalt. Sellise järeldusele jõudsime 1. juunil raamatukogus, kus meenutati ammuseid aegu ja vaadati vanu pilte. Emotsioonid olid väga erinevad.
Sel korral meid raamatukokku väga palju ei tulnud, kuid piisavalt, et jõuti ära vaadata kaasavõetud albumid ja meenutada inimesi ja sündmusi, mis piltidelt vastu vaatasid. Aeg muudab meid kõiki, kuid siiski jääme äratuntavateks. Vaatad fotot ja imestad, et kas tõesti oled see "SINA". Äratundmisrõõm on ikka kõige suurem. Paljude jaoks oligi see üks suur meenutamine, kuid mina sain mitme üllatuse osaliseks. Esialgu piltidel võõrastena tunduvad inimesed, said natukese ajaga väga tuttavateks. Väga põnev oli!
See vähene, mida täna raamatukogus näha ja kuulda võis, oli imetilluke osake sellest, mis meil tegelikult on olemas. Need on imepärased mälestused, mida tasuks aeg - ajalt tolmust puhastada ja vahel meenutada. Mulle, kui nooremale inimesele, oli põnev vaadata isegi seda, millised olid riided või soengud. Ikka ja jälle tundub mulle, et vanasti olid inimesed teistsuguste nägudega, hoopis erinevad, kui inimesed tänapäeval. Aga võib - olla tundub see niiviisi ainult minule.
Pildid vaadatud ja mälestused heietatud, veeres jutt iseenesest argielule tagasi. Arutati peatselt toimuvate külapäevade üle, kus Männik Helgi selgitas oma kavakest ning kuidas ta seda teha soovib. 10. juunil saamegi raamatukogus kokku ning Helgi võtab kaasa oma laulud ja luuletused. Palju pole aega jäänud, tuleb hakata tegema lauluproovi ja otsustada, kes loeb luuletusi.
Eks igaühel ole oma väike osake nendel külapäevadel, aga suurim vaevanägija on Erika Reinumägi.
Millest veel räägiti?
Kõike enam ei mäletagi, aeg läks nii kiiresti ja rääkida jõuti väga palju. Kohati läks isegi vaidluseks, aga eks see käib asja juurde. See polekski normaalne, kui ei tekiks eriarvamusi.
Tegelikult oli väga tore ja emotsionaalne päev. Lõpp hea, kõik hea!
Otsustasime, et enne sügist suuremaid kokkusaamisi ei korralda. Tulemas on külapäevad ja teised suvised tegemised.
Uute põnevate kohtumisteni!
Sel korral meid raamatukokku väga palju ei tulnud, kuid piisavalt, et jõuti ära vaadata kaasavõetud albumid ja meenutada inimesi ja sündmusi, mis piltidelt vastu vaatasid. Aeg muudab meid kõiki, kuid siiski jääme äratuntavateks. Vaatad fotot ja imestad, et kas tõesti oled see "SINA". Äratundmisrõõm on ikka kõige suurem. Paljude jaoks oligi see üks suur meenutamine, kuid mina sain mitme üllatuse osaliseks. Esialgu piltidel võõrastena tunduvad inimesed, said natukese ajaga väga tuttavateks. Väga põnev oli!
See vähene, mida täna raamatukogus näha ja kuulda võis, oli imetilluke osake sellest, mis meil tegelikult on olemas. Need on imepärased mälestused, mida tasuks aeg - ajalt tolmust puhastada ja vahel meenutada. Mulle, kui nooremale inimesele, oli põnev vaadata isegi seda, millised olid riided või soengud. Ikka ja jälle tundub mulle, et vanasti olid inimesed teistsuguste nägudega, hoopis erinevad, kui inimesed tänapäeval. Aga võib - olla tundub see niiviisi ainult minule.
Pildid vaadatud ja mälestused heietatud, veeres jutt iseenesest argielule tagasi. Arutati peatselt toimuvate külapäevade üle, kus Männik Helgi selgitas oma kavakest ning kuidas ta seda teha soovib. 10. juunil saamegi raamatukogus kokku ning Helgi võtab kaasa oma laulud ja luuletused. Palju pole aega jäänud, tuleb hakata tegema lauluproovi ja otsustada, kes loeb luuletusi.
Eks igaühel ole oma väike osake nendel külapäevadel, aga suurim vaevanägija on Erika Reinumägi.
Millest veel räägiti?
Kõike enam ei mäletagi, aeg läks nii kiiresti ja rääkida jõuti väga palju. Kohati läks isegi vaidluseks, aga eks see käib asja juurde. See polekski normaalne, kui ei tekiks eriarvamusi.
Tegelikult oli väga tore ja emotsionaalne päev. Lõpp hea, kõik hea!
Otsustasime, et enne sügist suuremaid kokkusaamisi ei korralda. Tulemas on külapäevad ja teised suvised tegemised.
Uute põnevate kohtumisteni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar