JAANIPÄEV

Sissejuhatus Jaanipäev 24. juunil ja jõululaupäev 24. detsembril on eestlaste kaks kõige tähtsamat ja vanemat kalendritähtpäeva. Need mõlemad on aastaringi pöördepunktid, mis asetsevad n.ö. teineteise vastas. Jõulust hakkab päev pikemaks minema ja jaanipäevast jälle lühemaks minema. Meie esivanematel siin põhjamaal, kus pimedat aega oli rohkem kui valget, olid need pühad väga tähtsad ja nendega on seotud väga palju kombeid ja uskumusi. Hiljem juba ristiusu ajal, on mõlemad päevad saanud omale ka väärilised kristlikud kangelased. Nii nagu jõulud tähistavad Kristuse sündi, on jaani päev tema ettekuulutaja Ristija Johannese sünnipäev. Jaanipäev Eestlastel sai Johannesest Jaan juba väga ammu ja Johannese nimi jäi vaid otsese usu-asjadega seotud kõnepruuki. Johannes on niisugune nimi mida kõik rahvad on püüdnud endale lihtsamaks muuta. Selle nimelisest pühakust on saanud soomlastel Juhannus, lätlastel Janis, venelastel Ivan jne... Jaanipäeva paiku sündinud poisslapsed on sageli nimeks saanud Jaan. Helma ja Tarvast kandis nimetati neid Jaani toodud – Jaani lasteks. Jaanipäeva hommikul Jaani jalgade kinnisidumine oli teada tuntud tava. Seda võidi teha mitut moodi: kas seoti voodi külge ega päästetud enne lahti, kui pidi viina andma või seoti jalad omavahel kammitsasse. Sidumise juures võisid ka Jaanid ise kingitusi saada. Sidumiseks võeti asi, mis Jaanile kingituseks oli nagu säärepaelad jne. Jaanipäeva hommikul võib Jaan terveks eluks õnnelikuks saada, kui ta kinnisilmi ütleb, missugune ilm väljas on, kui ta aga eksib, siis teeb ta end terveks eluks õnnetuks. Lõket tehti jaanilaupäeva õhtul ja tavaliselt kestis see kuni jaanipäeva varaste hommikutundideni. Tänapäeval tehakse jaanituli enamasti ikka maa peale ja erilist kunsti selle asja juures eriti pole. Vaatamata Eesti väiksusele, tunti siinmail vanasti mitmeid erinevaid ja tänapäevaks juba unustatud jaanitule tegemise viise. Üks levinumaid variante oli pika ridva otsas süüdatud jaanituli. Sellise kombe kohta oli teateid Saaremaast Setumaani ja põhjus oli selles, et tuli kaugemale paistaks. Seal, kuhu jaanitule kuma paistis, kasvas vili hästi ja ümbrus oli kurja eest kaitstud. Mereäärsetel aladel aga ka Peipsi rannikul on olnud ja on tänapäevalgituntud tavaks vanu paate jaanitule viia. Ruhnu saare elanikud tegid jaanituld ikka ainult kokkukuhjatud vanadest kalapaatidest. Taoline põletus on ühtlasi ka ohvrirõke. Sellegi kohta, et jaanituli tehti otse maha, on teateid üle Eesti. Tavaliselt valiti mõni kõrgem koht või küngas, et tuli ikka paremini paistaks paljud meie väiksemad mäed kannavadki Jaanimäe nime. Heaks jaanitulepaigaks olid ka vanad linnamäed. Vahel tehti lõke ka suure kivi otsa. Palju teateid on selle kohta, et korraga tehtu kaks jaanituld, üks põles üleval ridva otsas ja teine maas. Ülemist tuld peeti rohkem noorte ja maapealset vana rahva tuleks. Pere jaanituli oli olemuslikult erinev rohkem meelelahutuslikust ühisjaanitulest. Perejaanituli peetud mindi ühisjaanitulele lõbutsema. Ka sellega on seotu palju uskumusi, kuid need ei ole niivõrd sügavad ega personaalsed. Suurele jaanitulele minek oli juba iseenesest maagiline toiming, sest: Kes ei tule, Selle odrad ohkased, Kaseheinased! Teine uskumus oli, et kes jaanitulele ei lähe, sellel läheb maja ehk tuba põlema. Tuli pidi andma järgmiseks aastaks jõudu ja rammu, võtma laiskuse kontidest. Ka suurel ühislõkkel usutakse tervendav ja puhastav vägi olevat. Hüpatakse ju tänini üle lõkke ehk läbi tule. Peale hea tervise said tüdrukud niimoodi ka mehele, kui nad hüppamise ajal oma kallimale mõtlesid. Vanasti pandi üle lõkke kargamise ajaks veel tooreid lepalehti tulle, et paksu suitsu saada, mis igati kasulik arvati olevat. Jaanituli aitas ka selja valu vastu. Seepärast istusid vanad inimesed seljaga tule poole, et nii oma konte soojendades selga ravida. Siis ei pidanud edaspidi põllutöödel selg haigeks jääma. Suure tule ääres lauldi, tantsiti, mängiti, kiiguti, söödi ja aeti juttu. Tavaliselt kestis lõke noorematel ikka hommikuni. Jõulu- ja jaaniööl usuti olevat eriline vägi, kuna olla kõik põrgu ja taeva väravad valla. Puud, linnud ja loomad pidid kõnelema ja tulevikku ette ennustama – kui inimene ainult nende kõnet mõistaks, saaks ta äraarvamata targaks. Selle võime saamiseks oli vaja ainult ussikuninga hari ära süüa. Jaanihommikul näitasid end näkid, veevaimud ilmusid vee alt välja, laulsid ja mängisid kannelt. Uppunute hinged tulid vee alt välja ja pidasid lainetel tantsides rõõmupidu. Jaaniööl polnud surnute hingedel mitte ainult voli koju tulla vaid, ka maailma mööda rännata ja minna sinna, kuhu igatsesid. Jaaniööl peavad nõiad pidu, ja kes jaaniööl ära nõiutakse, ei pääse needusest kunagi lahti. Kõige sagedasem nõidus oli inimese libahundiks muutmine. Nõiad tegid veel niisugust kurja, et võtsid külamehe õuevärava ja kaevurakked nõiavõiga ja viisid nõiutud liha loomalauta. Sellest tuli ainult surma ja suurt kadu. Inimeste jaoks visati kusagile kaltsusid, need tõid haigusi ja põdemist. Ainus võimalus selliseid õnnetusi eemale tõrjuda oli kõik võõrad asjad ära hävitada ja võitud koht välja raiuda ja tules põletada. Põlemise ajal tundis nõid hirmsat valu. Kurja põletamiseks pandi jaaniööseks maja nurkkade vahele õnnelilli. Tark peremees käis jaanilaipäeval tiiru ümber oma põldude ja pistis pihlaka oksa iga põllunurga sisse, siis ei saanud põllule midagi kurja juhtuda. Jaaniöö teeb eriliseks veel see, et siis on võimalus leida peidetud varandust. Tavaliselt pidi Vanakurat või Juudas just sel ööl rahapaja välja võtma ja hakkama raha kuivatama. Kaks kõige tuntumat viisi seda kohta üles leida olid: vaadata ümbruskonda katuse alt läbi unkaaugu või siis läbi kirstulauas oleva oksaaugu. Rahvusvaheliselt on levinud sõnajalaõie otsimine jaaniööl kui lillepärgade punumine. Sõnajalaõis on müstiline imekaunis õis, mis pidavat puhkema ainult jaaniööl mõneks hetkeks. Kes selle õie leiab ja nopib, saab rikkaks ja õnnelikuks , oskab lindude ja loomade ning kõikide rahvaste keeli ja saab maailma asjadest kõik teada. Sõnajalaõit on aga väga raske kätte saada, sest selle otsija teele veeretab kurat igasuguseid takistusi ja õis ei taha ennast inimesele näidata. Läbi aegade on sõnajalaõie otsimine olnud heaks ettekäändeks noortel metsa kaduda. Rahvasuus on ka hiilgavaid jaaniussikesi sõnajalaõiteks kutsutud. Nii nagu mindi õit otsima mindi ka ussikesi koguma. Usuti, et kes jaaniussi koju toob, sel tuleb õnne aga kes ära tapab, sel läheb maja põlema. Ilmselt on maagilise tähendusega olnud ka noored kased, mis jaanipäevaks koju tuuakse ja millega lõkke- ja kiigeplatsi kaunistatakse. Toas pandi hästi lõhnavad kased enne laupäevaõhtuse pudru söömist elutoa nurka seina äärde ja kui ruumi rohkem, siis ka laetalade vahele. Kui tüdrukud aidas magasid siis pidi kindlast kaski jätkuma. Selliseid kaski nimetati meiudeks. Eriline tähendus on aga nn. Armukaskedel, mida noormehed jaaniööl tulelt tulles ukse taha viisid. Jaaniööl tulevikku ennustades loodeti tavaliselt õnnelikku saatust välja tingida. Ainult ristteedel ja kirikuukse juures võis näha öösel kell12, kes järgmisel aastal surema pidid. Jaanitulelt tulles korjasid noored neiud üheksat sorti lilli, punusid pärja ning panid selle ristteel pähe. Tagasi vaadata ega kellegagi kõnelda ei võinud. Kodus pandi pärg padja alla, siis pidi unenäos oma tulevast nägema. Hommikul pidid pärja puu otsa viskama, ja kui saa sinna püsima jäi ning alla ei kukkunud, siis oli kindla, et pulmad tulevad. Jaanipäeva tähistamine pole tänapäevaks kuhugi kadunud, nagu ei kao pööripäevgi. Läbi aegade on suures osas säilinud ka jaanipäeva kombestik. Ikka tehakse jaaniõhtul tuld ja selle umber pidutsetakse. Tänapäeva inimene ei usu ehk enam niipalju muistset väge ja puudub usk, et oma tegudega on võimalik tulevikku muuta. Vaatamata sellele püsib inimese hinges mingi püha tunne elusa tule vastu ja lootusrikas usk tema puhastavasse toimesse. Nii hüpatakse tänapäevalgi läbi tule, seda küll rohkem julguse ja osavuse näitamiseks, aga ega üks ajend teist välista. Uueks kombeks on jalgrattaga läbi tule sõita. Esimesed uuendused jaanipidude pidamisse saabusid koos Eesti Vabariigiga. Hakati korraldama rahvarohkeid jaaniõhtuid, kus kokkutulnuile peeti isamaalisi kõnesid, järgnes kontsert ja tantsuks mängis pritsimeeste puhkpilliorkester. Selle otseseks põhjuseks oli noore vabariigi võidupüha tähistamine 23.juunil ehk jaanilaupäeval. Pühad ja kombed Piret Õunapuu “Jaanipäev”. Koostanud M.Tamjärv. Tallinn, 1999.